ära

isa rõõmustas, kui kuulis, et me maal käisime. kui mu ema soovitas maakodu maha müüa, oi isa see, kes vastu raius - peab olema koht, kuhu saab minna. kümme või enam aastat tagasi ei saanud ma temast aru. et.. mismõttes minna? kuhu keegi üldse minema peaks, kui linnas on kodu olemas. nüüd mõistan - koht, kuhu ÄRA minna. eemale. vaikusesse. oma mõtetesse ja rahusse looduse keskel. tegelikult oli ema ka rõõmus, kuuldes, et majal katus peal ja aknad enamvähem ees. ja et lapsed tahavad maale minna. ja et neil on selleks võimalus. eks ta seal põhjanaabrite kivikarprajoonis ihkab pisut isegi maale. ma vähemalt loodan, et ihkab. see oleks inimlik.