rebi lahti

ma ütlesin töökoha üles.. nii kuu või poolteist tagasi. ütlesin, et ei jaksa, ei saa, ei taha. ma armastasin oma tööd aga niipea, kui see muutus rutiiniks, hakkasin end vihkama. süda ütles, et lase minna, rebi lahti, eemaldu. ja nii tegingi. lasin minna. kahe lapse üksikema - võite ette kujutada, millise noomiva ja etteheitva vastukaja ma oma vanematelt sain.. kuidas sa saad ainult endale mõelda, millest sa nüüd elad või oled, kuidas sa nüüd hakkama saad, töökohad ei kasva puu otsas jne jne.. aga süda ütles, et on aeg. ja südant peab kuulama. keda siis veel? mida siis veel? algus oli nagu puhkus - ahmisin uneaega ja laiskusevabadust, passisin poole ööni üleval ja magasin poole lõunani, käisin näitustel ja teatris, raamatukogus, kohvikutes, jalutasin linnas. kui viitisin varem tõusta, viisin lapsed lasteaeda ja läksin ise sõbrannadele külla.. või istusin kodus ja nautisin vaikust. pikutasin, lugesin raamatuid, pikutasin, passisin arvutis, pikutasin. aga siis sai puhkus läbi. keha ei vajanud seda enam. keha vajas tegevust. ma vajasin projekti. unistasin väikesest villast kuskil soojal maal. et sõidaksin sinna ja hakkaksin maja tasapisi korda tegema. nagu toskaana päike või oliivi istandus.. aga mul ei saa vist kunagi olema sellist raha, et endale lõuna-prantsusmaal või itaaias unarusse jäetud villa osta (kui selliseid seal enam leidubki) ja see siis veel omakorda elamiskorda teha. ühel taaskordsel unetul ööl sattusin Andrega juttu ajama. ta ütles minu jaoks pöördelise lause: "Ma ei saa aru inimestest, kellel on võimalus maale minna, aga ei lähe". See pani mõtlema ja tekitas minus isegi natuke süümepiinu - mul on see kõik ja ma ei kasuta seda.. mul on see kõik ja see on laokil ning unaruses...
 ja otsustasin, et võtan oma põnnid kaenlasse ja lähen maale.. esialgu kaheks nädalaks, võib-olla kuuks, võib-olla mitmeks.. võib-olla... algus oli igatahes tehtud. unistuseseeme mõtteisse idanema pandud.